Eri Rääski installatsioon „Piirita jõgi“ on katse anda ajutine vorm millelegi igavikulisele. Nagu maailm ise on moodustunud lõputus entroopias aegamisi juhuslikult kokku kleepunud mateeriast, koosneb ka siinne teos kunstnikuni tema elu jooksul jõudnud triivmaterjalist. Miski ei täida enam oma esialgset eesmärki, mitte miski pole tõeliselt eriline, aga ometi saab sellest kõigest kokku midagi uut. Mingis mõttes kirjeldab selline koostis väga suurt osa tänapäeva kultuurist. Teosed paigutuvad järjest ühte suurde horisontaalsesse meemide suppi, kus nad vaheldumisi ühtesid ja samu punkte ühendavad. Uuendus on intellektuaalidele, aga emotsionaalne taip ihkab tuttavat salapära. Mõistmise asemel on siin esiplaanil tajumine. Selle jaoks kostitab Rääsk külastajate aistinguid lisaks visuaalidele ka näiteks lõhnade ja häältega, esitlusel ka maitsetega. Inimese ürgsele tuumale ligi pääsemiseks kasutab ta niiöelda algelemente: tuld, maad, õhku ja vett. Saalis vesi voolab, leek võbeleb. Nad ei ole elus, aga ka mitte päris eluta. Me ei ole siin ruumis üksi.
Oluline osa Rääski kunstist võrsub enda ümber märgatud kordustest. Tema loomingus segunevad unenäod, teoloogia, ajalugu, šamanism, automatism ja päevapoliitika. Rääsk näib maailma tajuvat horisontaalsena, mittehierarhilisena. Mitte tingimata mässumeelest, vaid seetõttu, et kirjutamata reegleid polegi võimalik kuskilt konkreetselt õppida. Need reeglid on salakavalad, muutlikud ja lisaks on igas ruumis omad. Üks võimalik taktika, mille abil toime tulla, on järgmine: kuniks pole öeldud teisiti, võib reeglid ise välja mõelda. See mäng, mille reeglitest jutt käib, on väga vana ning selles on alati igaühe jaoks oma koht. Seepärast paljastubki ühe inimese elus erakordsena näiv seik lähemal vaatlusel enamasti lihtsalt järjekordse kordusena.
Näiteks:
Vanad egiptlased, Thor Heyerdahl ja Eri Rääsk purjetasid üle Atlandi ookeani.
või
Põlisameeriklased, Narciso Durán ja Eri Rääsk jõudsid Mount Shasta jalamile sügaval Põhja-Ameerikas.
või
Ristija Johannes, Heli Lääts ja Eri Rääsk sündisid Jaanipäeval.
Isikule, kellel puudub ajataju, või kes usub lineaarse asemel ringiratast kulgevat aega, on neid sündmusi väga raske, lausa mõttetu teineteise suhtes kronoloogilisse järjekorda panna. Tähendab, midagi polegi mõtet öelda, kui sa tegelikult asjast aru ei saa. Aga mida siis teha, kui tabab valgustus ja kõik saab korraga selgeks? No, öeldakse, et kui satud metsas kokku karuga, siis mängi surnut. Öeldakse, et kui hakkad uppuma, siis lõdvestu ja lase lainetel ennast kanda. Ka Piirita jõgi voolab igavikust igavikuni ikka samas suunas. Kes see loll siis allavoolu ujuma hakkab?