Eri Rääsk, näitus / installatsioon „VABA“ Vana-Kalamaja galeriis
Need ei ole abstraktsed tööd. Iga teos on konkreetse loo ja taustaga, sündinud autori kokkupuutest eluga, millegi ja kellegi peegeldus tema teadvuses. Vahetu ja ehtne kogemus, mis on vormistatud savi, klaasi, raua ja mesilasvahaga väljendab teemasid, mis on vajanud väljapääsu tõelusse. See, mis on algselt olnud autori püüe korrastada oma maailma, tuua seesmine nähtavaks ja anda talle vorm, on nüüd kõigi käsutuses.
„Toolse linnuse“ pragunenud savi ja sajanditest puretud olemus annavad tunnistust aja võimest rappida ka võimsaid kantse, vesi vaikselt loksumas ja paitamas selle tugevat aluspinda. See on väljapaneku ainus teos, kus ei ole inimest, kuid oma kolmemõõtmelisuses loob kujutelma, kus vaataja ise on see puuduv isik. Halli-hõbedaseguse taeva ja roheka veepinna taustal joonistub linnuse oranžikas savipind majesteetlikult esile ja mõjub vaatamata oma räsitusele kohana, mis on väärikas ja kuhu sisenetakse aukartusega. Analüütilise psühholoogia alusepanija Carl Gustav Jung kasutaks võrdkujuks Kõrgema Mina mõistet, kuid seda on nimetatud ka Self´iks või Iseks, mis tähistab psüühika terviklikkust ja korrastavat keskpunkti ning hõlmab nii teadvust kui ka teadvustamatust. Kui Self´i ülesanne on psüühilise süsteemi tasakaalus hoidmine, siis ego ülesanne on inimese eest hoolitsemine ja tema elus hoidmine. Self esindab psüühika terviklikkust, sealhulgas neid aspekte, mida ego ei tunne, ei aktsepteeri või ei suuda veel teadvustada.
Jung uskus, et ego ja Self´i vahel toimub pidev suhtlemine ja sümbolite nagu näiteks ring, täht, kivid ja vääriskivid, veekogud, aga ka kirikud ja kindlused, mille hulka kuulub kahtlemata ka linnus, avaldumine viitab psüühe vajadusele ühtsustumise järele. Tegemist võib olla olukorraga, kus on kätte saabunud aeg, kui midagi olulist - olgu selleks siis uus teadmine või varasemast erinev käitumismuster - on võimalik omaks võtta ja igapäevaellu integreerida.
Kaks kumerat-kaussjat teost on saanud inspiratsiooni taro kaartidest. „Armastajad“ selles süsteemis esindab momenti, mil peaksime lõpetama pelgalt kujutlemise, mis meile rõõmu võiks valmistada, ning hakkama tegema seda, mis on meie kutsumus. Mõnikord nõuab see julgust ja otsustavust. Kuid inimene ei tegutse maailmas üksinda, vaja on luua suhteid, aga alati, kui meie plaanidesse on kaasatud-segatud teised, tõusevad üles emotsioonid. Mida need kujud seal teevad? Kas nad vaidlevad või teevad kokkuleppeid või kas neil on üldse vaba tahet, kui vallatu Amor on nad oma noolega sihikule võtnud?
Analüütilises psühholoogias on oluline koht mõistel projektsioon, sest see aitab hoomata, kuidas alateadvuse sisu mõjutab meie suhteid ja maailmataju. Huvitav ei ole seega mitte ainult küsimus „Mida ma selles inimeses või olukorras näen?”, vaid ka „Mida see, mida ma näen, räägib minu enda sisemaailmast?”. Kui projektsioon muutub teadvustatuks, saame teist inimest või olukorda näha realistlikumalt ning võtta suurema vastutuse oma tunnete ja sisemaailma eest. Amor, Vana-Kreeka mütoloogias tuntud kui Eros esindab analüütilises psühholoogias inimese võimet luua tähenduslikke suhteid ning tajuda ja väärtustada teist inimest kui iseseisvat subjekti. Seega võiksime ju kõik tahta, et Eros meid oma noolega sihiks, sest ilmselgelt on Erosel individuatsiooniprotsessis väga oluline roll andes võimaluse transformeeruda suhte kaudu. Individuatsioon ei tähenda teistest inimestest eraldumist või täieliku sõltumatuse saavutamist, vaid pigem tähendab see võimet olla suhetes kaotamata iseennast, võimet osaleda elus teadlikumalt. Kurjus, ahnus, rumalus on maailmas olemas, kuid kas nad peavad saama väljendusvõimaluse just minu kaudu? Küps Eros võimaldab armastada omamata, hoolida kontrollimata ning olla lähedane iseennast kaotamata.
Taro kaart Päike on saanud autori käsitluses nime „Paradiis“. Ja tõepoolest, on ju päikest kui ürgset soojuse ja valguse allikat peetud jumalaks, elu ja armastuse sümboliks, arhetüüpse Isa kehastuseks. Siin ei ole teda kujutatud mitte ainult keskse, vaid lausa kõikehõlmavana, kelle heatahtliku pilgu all kaks inimlast paradiisiaias üksteisega elavalt suhtlevad, traditsioonilises käsitluses mängivad. Mis saaks olla veel toredam, kui tunda ennast kaitstuna ja endale armsa kaaslasega mängida? See on tegevus, mille kohta paljud tuntud kirjanikud, kunstnikud ja teadlased on öelnud, et oma suurte läbimurreteni on nad jõudnud just nimelt mängides erinevate sõnade, ideede ja teooriatega. Nii ka siin on autor võtnud sümbolid nagu päike, laps, paradiisiaed ja loonud oma maailma. Sümbolid on arhetüübi parim väljendus ning omavad potentsiaali olla nii tervendavad, hävitavad kui ka prohvetlikud; ja üldse ei ole võimatu, et nad on seda kõike üheaegselt.
„Helena“ on teos, mis kujutab rohelisel murul lebavat naisfiguuri, kuid kas ta on uinunud või päevitab ei ole võimalik öelda, sest tema nägu on peidetud. Ja tegelikult ega teagi, kas ta lebab murul või toetub hoopis vastu rohekalt küütlevat müüri ja kritseldab sellele midagi. Kõnekas on mesilasvaha ja savi segust vormitud raam, mis ei äärista kogu pildi pinda, vaid jätab figuurile, vähemalt teoreetilise, võimaluse põgeneda. Siin, toetudes puhtalt pildi pealkirjale, on sobilik tuua mängu mõiste anima.
Analüütilises psühholoogias tähistab anima mehe psüühika teadvustamata naiselikku poolt (naise psüühikas kannab seda polaarsust animus). See on üks olulisemaid arhetüüpe, mille kaudu mees suhestub oma teadvustamatusega, emotsionaalse maailmaga ning sügavamate psüühiliste kihtidega. Kui inimese persona on avalik isiksus, mis soodustab kohandumist füüsilise ja sotsiaalse reaalsusega, siis anima peamiseks ülesandeks on seesmise reaalsusega kohandumine ning egole võimaluse andmine siseneda psüühe sügavustesse ja seda kogeda. Nii Jungi enda poolt kui hilisemates edasiarendustes on sümboolselt kirjeldatud nelja anima avaldumisvormi: Eva, kus anima väljendub peamiselt kehalisuse, seksuaalsuse, emaduse ja instinktiivsete vajaduste kaudu ning naist tajutakse eelkõige füüsilise ja bioloogilise olendina; Helena, kus anima väljendub romantilise armastuse, ilu, kire ja idealiseerimise kaudu ning naine muutub imetluse ja romantilise fantaasia objektiks; Maarja, kus anima muutub sügavamaks ja sisaldab vaimseid, eetilisi ning religioosseid väärtusi ning armastus ei ole enam ainult kirg, vaid omandab ka pühaduse ja tähenduslikkuse mõõtme; Sophia, mis on anima kõrgeim sümboolne arenguvorm esindades tarkust, sisemist teadmist ja võimet vahendada mehe suhet teadvustamatuse ning Self'iga.
Need avaldumisvormid ei ole kohustuslik järjestus, mille iga mees peab läbima, sest anima teadvustamine ei tähenda selle kõrvaldamist. Koorub välja huvitav seos anima (mehe teadvustamata naiselik psüühiline aspekt), Erose (suhtestumise, ühenduse ja seotuse printsiip) ja Self´i (kogu psüühika terviklikkuse kese ja arhetüüp) vahel: mehe individuatsioon ei tähenda mitte niivõrd meheliku identiteedi tugevdamist, kuivõrd võimet integreerida oma psüühikasse ka need omadused, mida ta on seni pidanud võõraks, nõrgaks või endale mitteomaseks.
Galeriis on välja pandud ka autor ise - teos nimega „Brasiilia“ on autori sõnul tema autoportree ja sama kehtib ka „Küünlana“ esitatud torso puhul. Ise enda kujutamine nõuab üheaegselt kahel positsioonil olemist: vaatleja ja vaadeldatav, mille tulemuseks võib olla midagi, mis varem eksisteeris ainult kui seesmine kogemus ja nüüd on saanud vormi. Selles mõttes ei ole autoportree ainult olemasoleva identiteedi taastootmine, vaid uue loomine. „Brasiilia“ puhul on autor välja toonud, et ta kujutab teosel ennast mütsiga, mille seal riigis olles sai. Müts, mis katab pead ühtlasi kaitseb seda, aga võib laieneda ka mõtetele ja ideedele. Ju autor ise teab, millised väärtuslikud visioonid ja projektid on teiselt poolt maakera saadud peakatte all peidus. Kuna aga müts on antud pildi puhul oluline element, siis pakun välja võimaluse vaadelda seda ka transendentse funktsiooni näitel. Transendentne funktsioon ei tähenda siin midagi üleloomulikku ega religioosset, vaid sõna transendentne viitab võimele ületada senine vastandite konflikt, ilma et kumbagi poolt lihtsalt maha surutaks või kõrvale heidetaks. See on psüühiline protsess, mille kaudu teadliku ja teadvustamatu vastasseisust võib sündida uus psühholoogiline hoiak või tähendus.
Jung lähtus arusaamast, et psüühika sisaldab sageli vastandlikke tendentse: teadlik soov ja teadvustamata vajadus, sõltumatus ja lähedusvajadus, kohustus ja vabadus jne. Oluline on, et uus lahendus ei ole kompromiss kahe vastandi vahel, vaid millegi kvalitatiivselt uue tekkimine ning see sünnib psüühika teadvustatud ja teadvustamata aspektide koostöös. Sümbol on transendentse funktsiooni peamine vahendaja, kuid see ei tähenda, et iga sümbol automaatselt aktiveerib selle funktsiooni. Sümbol ei anna valmis vastust, vaid avab uue tähendusruumi. Nii nagu transendentne funktsioon ei kõrvalda vastandite pinget, vaid võimaldab sellest pingest midagi uut sündida nii ka individuatsioon ei tähenda vastandite vahel valimist, vaid võimet jääda nendevahelisse pingesse piisavalt kauaks, et psüühika saaks luua midagi uut.
Siinsel juhul ütleme, et teadvuse ja teadvustamatuse vahel olevaks sümboliks on müts. Mütsi puhul on huvitav selle asukoht: see paikneb pea kohal, kuid ei ole osa inimesest endast. Ta on midagi, mida inimene saab endale pähe panna, ära võtta, vahetada või kellelegi teisele anda. Seetõttu võib müts väljendada inimese suhet oma identiteedi ja teadliku hoiakuga – midagi, mis on talle omane, kuid millest ta ei pea tingimata sõltuma ja võib isegi loobuda. Transendentse funktsiooni seisukohalt võiks müts seega sümboliseerida uut teadlikku hoiakut, mis tekib senise ego-positsiooni ja teadvustamata psüühilise sisu kohtumisel.
Kuna samas ruumis on esil ka esialgu pooliku peaga, kuid näituse käigus pea kaotanud autori torso, siis võtame ka selle sümbolina mängu. Jungiaanlikust perspektiivist võiks peata torso tähistada seisundit, kus ego senine orientatsioon on kaotanud oma enesestmõistetavuse ning psüühika otsib uut tasakaalu. Kui ego on harjunud määratlema ennast peamiselt mõtlemise, kontrolli ja ratsionaalse arusaamise kaudu, võib peata jäänud torso osutada sellele, et psüühiline areng nõuab senisest teistsugust suhet iseendaga. Müts võib seejuures esindada uut teadvuse võimalust, kuid oluline on, et see ei jääks pelgalt väliseks vormiks või uueks personaks. Individueerumise seisukohalt võiks protsessi kirjeldada nii: senine identiteet ja maailmast arusaamine kaotavad oma varasema kindluse - alateadvuslik ja kehaline kogemus muutub olulisemaks - tekib vajadus leida uus suhe mõtlemise ja instinktiivse olemise vahel - transendentse funktsiooni kaudu võib kujuneda uus sümboolne hoiak, mis ei eita kumbagi poolt.
Just see arhetüüpsus koos siirusega, mis teostest kiirgub, kannab ja annab vaatajale võimaluse suhestuda kujutatavaga, tunda selles ära oma teemad. Miks on see oluline - seeläbi on võimalus luua side teistega ja mõista, et on midagi, mis ühendab meid kõiki, individuaalne ja kollektiivne omavad kokkupuutepunkte ja inimeseks olemine tahab, et me saaksime osa neist mõlemast.
Liina Aru
Jungiaanlik analüütik / psühhoterapeut
junganalyys.ee
30.10.2026